Märt: Kuidas sulle “Sätendav Pimedus” meeldis? Mina: Kuule... kohe väga meeldis. Ma olen viimased paar nädalat ainult ehitusega tegelenud ning õnnelik, et see lavastus nood kõrvale jäänud mõtted uuesti elule äratas. Märt: mida sa mõtled? Mina: et... kui taigen ei kerki, siis on jama küll. Märt: ?

Mina: Ühesõnaga, mägedesse jõuab mees. Ta on konkreetne, kindel, klaar; ei salli pikka juttu, filosofeerimist ega tühjalt kõlavaid arutlusi. Talle pakutakse kodukootud puskarit. Loomulikult ei ole küsimus ainult puskaris. Tegemist on olemusliku murdehetkega, kus saab otsustatud raudse mehe kindel saatus. Aga milles peitub puskari salajõud? Kas olla sama, mis eile või astuda samm muutuse suunas? Kas säilitada selgus või mõelda ümber? Hoida kinni või avada? Mees kummutab pitsi alla, köhib siis, tõuseb, jagab mõned hinnangulised viisakused ning suundub oma turvalisse koopasse (loe: tuppa). Kõik niidirullisättijad ja sümmeetriat igatsevad lauakoristajad tunnevad end ära, naeravad õrnalt pihku ning neelavad alla alateadliku magushapu nutukirme - nähes enda ees toda lauda korrastavat pedanti. Kui palju on inimesi, neid sümmeetria-narkomaane, kes autoga sõites saavad roheliste tulede jätkuvas voolus kahtlasevõitu rahuldust? Pihuitsitajad annavad end ära - neid on palju.
Mina: ja siis sa alustasid uurimist. Märt: jah? Mina: ja siis see... tõsikindlate kuuskede ennastunustav tants laviinirohkete ohtlike liustike vahel.
Märt: ... Mina: ühesõnaga... käis vali raksatus ning midagi juhtus - põrkumine. Platsil keerlesid mittemõistuslik ebaloogika ja korrakindlus, tegelikkus ja mäng, suhtelisus ning selgus. Ja siis laksti! — pimedus! Märt: ohoh.
Mina: ja siis... kohtumine - tants, mis tekitas korraga valu ja ängi, peapööritust, lapselikku nuttu ning oidipuslikku emaigatsust. Aeg kiirenes ja aeglustus, minetas oma korrapära ja väändus. Sekunditest said minutid, minutitest päevad, kuud, aastad ning hetked tilkusid kajalult ajamerre. Too teisenenud teadvusseisund tõi kahtlusi - endas.
Märt: Mis teisenemine? Mis kohtumine? Mina: eks ikka tolle kohutava tundmatu - eluga...
(_Üle ootuste kandev paus._)
Mina: Ning see kõik pani sind kuidagi närviliselt naeratama. “Kas see on päriselt? Kus ma olen? Kes ma olen? Mis siin toimub? Millal taastatakse side? Kas mulle pandi midagi tee sisse?” Aset leidis mõnevõrra psühhotroopne seanss - mingi olemuslik transs, kus võitis see, kellel enam sõpru. Alati ju võidab see, kelle usk on tugevam, kes surub jalad kõvasti vastu maad ning laseb noil madalatel rinnatoonidel vastiku hoolimatusega vastasseisvale teisele näkku paiskuda.
(_Paus._)

Märt: Aga äkki peabki aeg-ajalt liinid läbi lõikama? Tüüri vabastama? Kasvõi hetkeks karjuma nii kõvasti, et toimuks midagi vabanemise sarnast? Et tollest sotsiaalsest hullusest avalduks eksistentsi kristallselgeim vorm? Mina: Ahhh? Minetama korra, võimu, selguse ja usu? Alistuma? (_Hämming._)
Märt: Jah... sest too “pettekujutelm, mis on sündinud ühtede hirmust ja kõigi rumalustest, pole midagi muud kui nördimapanev labasus, mis pole väärt, et me teda hetkekski usuksime või silmapilgugi uuriksime; kahetsusväärne pentsikus, mis on vaimule vastik ja paneb südame pööritama, ning mis poleks tohtinud kunagi pimedusest välja tungida, või kui, siis ainult selleks, et sinna igaveseks tagasi pöörduda.” (Sade “Justine ehk vooruse õnnetused” vt: lk. raamatust)
Mina: Aga mis siis saab? Kui alistud? Kui kaob ühendus iseendaga? Mis siis jääb? Ning too, mis jääb - on ta nali või reaalsus? Märt: Et kus on see piir totakuse ja pärisuse vahel? Mina: Ning, kas vabadus peitub tolle piiratud “mina” ohverdamises?
Märt: Mulle meeldib vahel minna iseendast välja, tõusta õhuvooludega kõrgele, kõrgele üles... Hõjuda pilvepiiril ning vaatada toda liig vara kiilanevat pealage; näha end argiaskeldustes kõrvalt. Ja kui nii vaadata, siis võib õige pea märgata, et me oleme vaid üks väike killuke ühe hoomamatu, lõpmatu ja igikestva organismi pidevalt muutuvas elus. Et too meie “mina” on vaid tolle organismi üks kaduvikku suubuv mõttehelk, mõttemassiivides ujuv täheke, seeme, alge, absurd. Mina: Aga miks me seda siis ei tee?
Märt: Mida?
Mina: Miks me ei tõuse ning iseennast ei eita? Märt: Inimene kardab kaotada seda, mida ta on loonud. Ta loobub lendamisest ning eelistab jalutamist.
Mina: Seega hirm kaotada illusioon, too loodu, mis meie olemasolule tähenduse annab? Märt: Aga miks me kardame? Mis meil endast, et me endi pärast nutame? Mina: Jah! Kes sa oled üldse selline? Märt: Kus on piir minu ja maailma vahel? Mina: On ta üldse olemas? Märt: Ning mis saab tollest upitatud minast, kui iseenesestmõistetavad mustrid, sissesammutud rajad, teada-tuntud värvid ühel hetkel rebestatakse, katki kisutakse, kokku segatakse ning üle buldooserdatakse? Kuhu jääb siis too loodud mina? Mis saab tast? On ta üldse kunagi olnud? Tõsikindel? Mina: Elus?
Märt: …ning kes see siis tema pärast nutab?
(_Kandev paus, kuuldamatud kandletõmbed kuskil kaugel, õhku jäänud sõnad ning suitsune vine._)

Mina: Ühesõnaga, kuidas leida tolles pidurdamatus muutumises rahu?
Märt: Või siis... kuidas leida pimeduses sätendust? Mina: Oh jaa! Too pimeduses sätendav ebakõla...
(_Mökitavad naeratused, mille katkestab Indrek Taalmaa ootamatu sisenemine. Hetkeks tundub, et õhk ei liigu, siis aga läidetakse sigaretid ning jätkatakse vestlust. Krapist kõlab: “etenduse alguseni on 16 minutit.”_)

Mina: Oli äärmiselt huvitav jälgida, kuidas kuused kasvasid alla laest ning kuidas sulas jalgealune lumevaip. Ja veel enam - mismoodi sellel lörtsisel ning jäisel, kuid kõigiti libedal pinnal püsti jääda prooviti. Ja siis sa karjusid, kuid su hääl kajas tühjuses. Selles maailmas sinu mõtted vastukaja ei leidnud, vaid põrkusid tagasi noilt sarvilistelt seintelt. Need mängud olid kummastavalt võõrad, koodid liig erinevad ning sina oma korraga korraga nii üksi.
Märt: Jah, me küll rahmleme ja kiskleme, kuid püsti jääda ei suuda ning me halejõuetud nuuksed tuletavad meelde üksikolendi hapravõitu olemust ning selle õhkõrna leidmatust. Spielimeeste loodud reaalsus tekitas tõesti närivat kahtlust... Mina: Aga kuidas ma ootasin ja lootsin, et sinus tõstab pead _ubermensch_, et sa tõused sest mängust kõrgemale, mõistad tolle spieli ebareaalset olemust ning pritsid illusionistitele näkku nende enda mürki. Vastast sinust polnud ning reaalsustevahelist hüpet ei toimunud. Mäng jäi seisma binaarse “ei” ja “ja” vahele… Terve see lavastus mõjub kuidagi hoiatavalt, kannustab ettevaatlikusele ning paneb küsima: kuivõrd teadlik saab üks isik olla sellest, et välisjõud tema mõtteid, liigutusi ning arvamusi määravad? Mismoodi mõjutan mina maailma...
Indrek (_kuidagi väga eksistentsiaalselt_): ja maailm mind?
(_Erakordselt kandev paus._)
Märt: Aga on siis selline teadlikkus üldse võimalik? Kas me tegelikult oleme suutelised olema suuremad iseenda saatusest? On siis üldse olemas vaba tahe? Sotsiaalsetest kammitsatest vabanenud teadvus? Ning kuidas säilitada eneseteadvus ühendustes, kus kõigil on hirm tundmatu ees iseendas?
(_Indrek silmitseb nukralt oma sandaalidest sirutuvaid varbaid. Tema igavikulist pilku saadavad õrnad ning paljutähenduslikud noogutused._)

Mina: Tundmatu prõmmis taju-uksi oma vägivaldsete rasvunud rusikatega. Uks murti maha ning totaalne tõejärgsus võttis maad. Sisenenud spielimehed ei tundnud vastutust, nad ei mõistnud, nad ei huvitunud kellegi teise maailmakorraldusest, sinu maailmakorraldusest… Indrek (_enda ette_): ...selle teistlaadsest õrnast olemusest.
Mina: Nende eesmärgiks ei olnud sinu kõrgematesse teadvusesfääridesse kergitamine, vaid terrorlik omakasu. Indrek (_kätega ägedalt žestikuleerides_): Nad ei mõista, et liigne kuumus hävitab pärmseene ning taigen ei kerki.
(_Paus._)

Märt: Aga kuidas pöörata toda luupainajalikku mängu enda kasuks; kuidas uskuda, kui oled oma tõega üksi ning kui tõde voolab liivana näppude vahelt kaduvikku? Indrek (_keda saadab sügav ohe_): oma nimest ei saa me iial joobunuks…
Mina: Mulle näib, et seda mängu ei olegi võimalik enda "kasuks" pöörata ning ilmselt see ebarealistlik, illusoorne, tulevikule rajatud arusaam elust ning iseendast ongi tolle olemusliku hirmu alus. See arvamus "pööramisest" on saavutamatu.
Märt: Või siis peab teisi pöörates, pöörama ka iseend?
Mina: Just. Olemaks maailmale avatud, tuleb mõista elusolu absurdsust, eksistentsi leidmatust. Mitte karta, klammerduda, vaid üllatuda. Sest ootamatult laskunud pimedus, illusioonikaevu heidetud kivi ning selle paratamatuse eitamine tekitab alati ebakindlust ja stressi - mattes nii endasse igasuguse iseolemise arenguvaru. Sellises _horror vacuilikus_ (olemuslik hirm tühisuse ees) seisundis olend keeb hästi vulkaanilises vees ning avatud, katki kistud ning paljaks roogitud teadvus neelab alla kõikvõimaliku tõekuulutuse. Või siis ei neela enam midagi - muutub vaid kivistunud, tuimestunud kestaks. Ning tollest üheplaanilisest, süütust pilgust võib sündida…
Indrek: puhtakujuline süütaja, tapja, mõrtsukas, passiivne käsilane, karjerist.
Mina: Ning samas… on paradoksaalne, et maailmas, mida valitsevad ideed, konseptsioonid ja sümbolid, siseneb tõde meisse paratamatult. Märt: Kuid seda enam on oluline olla teadlik ja hooliv. Seda olulisem on mõista, et igasugune representatsioon sisaldab natukene valet, sest tegemist ei ole mitte tähistatava, vaid tähistajaga ning tõde ei ole muud kui aktiivse loovtegevuse vili. Seega peab see “tõde” meis ringlema, sulama, lagunema ning seejärel puhastuma - nii areneb meie suhe iseendasse.

Indrek (_lehitseb aknalaualt leitud Sirpi, mida seal tegelikult kunagi ei ole_): Sellised kokkupuutumised ja läbikäimised võiksid üles sulatada sümbool-imaginaarseid fiksatsioone ning aidata liikuda “progressiivse poliitika” ning hõlmavama, täpsema, dünaamilisema tõe poole. (Margus Ott “Tõe järgud” Sirp 14/15 lk. 7)
Märt: Võttes end aga liigtõsiselt, jääb vajaka avatusest ning pidades noid sisenevaid “tõdesid” millekski kindlaks, teevad muutuva ilma hoogsad tantsusammud me ärahellitatud siidvarvastele talumatut valu.
Mina: Uks arusaamisesse - see on ja ei ole? On vaid vahedal teral kõikumine?
Indrek (_õrnalt, eksistentsiaalselt, madalalt ja igatsevalt_): Ah, ta on nii magus, kuumav, ahvatlev ja kutsuv ning tema nobedad liikmed igatsevad mu kergemeelset häbelikku ihu. Olen püüdnud teda tappa, kuid nii saab ta vaid jõudu juurde, muutub aina elusamaks, kobrutavamaks ja julgemaks - temast saab sitke vits mu orjameelsele meelele. Ning samas on ta kui puuri püütud lind… sest hoides teda liigselt, tardub ta, saades vaid silmuseks rumalaile, toiduks kiskjaile. Ma ei suuda teda muuta - saan vaid muuta oma meelt.
Mina: Ta on miskit, mida igaüks peab iseendas kividega surnuks loopima.
Märt: Ta võib küll peatuda, kuid mitte iial lõppeda - tema väärtus seisneb tema pidevas mõtestamises…
(_Kerge tuulehoog, mis ergutab meeli ning krapist kostuv kutse: “Etenduse alustajad, palun pange end valmis.”_)
Indrek (_ikka veel unelevalt_): See, kes ei tunne end tõeliselt eksinuna, eksib tingimata ära; see tähendab - ei leia end iial, ei kohta eales ehtsat tegelikkust. (Yose Ortega Y Gasset “Masside mäss” lk. 193) Oh, kui habras on too ekslev vaim...

_Väljamõeldud dialoogi lõpp ning etenduse “Mitte praegu kallis” algus. Kuskilt kostab Radiohead “Give up the ghost”._

Rõõmu teeb, et pimeduses sätendavad igavikulised mõtted ning et tugevates peegeldub nõrkus (Avandi). Aga mis oli see sätendus? Mis lõi lõkkele? See lavastus tuletab meelde üksikisiku ja karja omavahelist sõltuvussuhet. Leian, et seda suhet on vaja uurida, sellest on vaja rääkida - seda eriti ajal, kus isiksusest on saamas midagi ülimat ning kus tõde on mandumas subjektiivsuse uttu. Naljakas on ka see, et just need nihilistlikud reaalsuseväänajad, need tõetud spielimehed tuletavad meelde olemasolu aatomlikku tühjuslikkust, nihilisti enda ebatõepärasust. Need on mehed, kes saevad oksa, millel istuvad. Usun, et selliseid mehi peab olema. Kuid neid ei tohi olla iial liialt. Tundmata armastust on lihtne kõike hobuseunenäoks pöörata ning kui puuduvad väärtused, muutume ehk vaid eesmärgipäratuks ringikarglevaks ogarlikult "dropi! ootavaks" mässlevaks massiks. Õnnestavaks kogemuseks on vajalik teadvustatud harmoonia. Harmoonia mängu ja tõe vahel. Sest maailm, kus kõik on lubatud, puudub vastutus, hoolivus ning vabadus oma parimas, Teist arvestavas mahlas. Mulle näib, et lammutada võib ainult siis, kui on soov ka ehitada.
    
“Sätendav pimedus” on asjaliku inseneri kriitika, filistriliku lodevuse, “viimase mehe”, individuaalsuse ülistamise, üksiklase usu ning kollektiivse teadvuse kriitika, vabatahtliku aheldamise ja spielimeeste kriitika, eneseotsingu-, metaotsingu- ning mitte-otsimise kriitika. Meeldetuletus, et kord võib end pöörata korralooja vastu ning areneda iseennast õgivaks roomajaks. Kuid täpselt samamoodi võib õgida iseend ka korratus, anarhia ja nihilism. Sest teadmatust, rumalust ja pimedust on kerge kõiksugu tõekuulutustega täita. Sammudes vaheajal tualetti ning märgates enda ees peeglit, küsin: Kes ma olen? Kuidas näha iseendast kaugemale? Ning kuidas vaadata, end nägemata, aga säilitada rahu? Maailmas, kus identiteet on prioriteet, on iseenda tühisuse tajumisest saanud õõvastavalt hirmutav kogemus.

“Kui näeme mööda aiateed tulemas oma sõpra ja ütleme: “See on Pedro”, siis teeme meelega, eneseirooniliselt vea. Sest Pedro tähendab meile mõnesugust füüsilise ja eetilise käitumise skemaatilist kogumit - seda, mida nimetatakse “iseloomuks” - ja tõtt-öelda ei sarnane sõber Pedro puhuti üldsegi kujutlusega sellest, mis on “meie sõber Pedro.”” Yose Ortega Y Gasset “Masside mäss” lk. 165

Pedro ei saa iial valmis. Pedro on pidevalt kujunev, arenev, lagunev ja kaotav - nii kehas kui vaimus. Midagi ei säili, ega jää, vaid alati tekib - kõik tolles “Pedroks” nimetatud aias, milles ilus on olla vahel ka mõttetu ning kus hirm tühisuse ees kaob koos Pedro endaga. Vaid nii leiab Pedro mudast teed valguse poole.

Analüüsist paralüüsi on õige lühike maa. Ärgem siis tehkem haiget, kuid ärgem võtkem ka liig tõsiselt. Maitsestada tuleb õrna huumoriga, sõtkuma peab hoolikalt ning kergitama piisavalt soojas, kuid täpselt nüansseeritud tuuletõmbusega aegruumis.

Peter Brooks: "Võtta vastu kellegi lugu, sisenedes jutustusse, mis ei ole päris teie enda oma, tähendab riskida võõrandumisega iseendast.” (Ilmar Raag “Nii ihaldatav ja ikkagi…” Vikerkaar; 1997/01 lk. 97-98)

Aga nüüd?
Kas kerkis?
Kasvõi natukene?

Add paragraph text here.